Nendeks katsetuseteks varustasin ma ennast järgmiste “valguskividega” ehk fosfooridega
1) Barüütfosfoorid, Margraffi tuntud õpetuse järgi valmistatud. Täiuslikumad nendest kiirgasid pärast eksponeerimist päikesekiirgusele või ka päevavalgusele kollakas-punaselt nagu nõrgalt hõõguvad söed.
2) Fosfoorid väävelhapust strontsiumist [strontsiumsulfaat - JK], täpselt samal viisil kui eelmised, tragakantkummiga lahtisel tulel tõmbeahjus valmistatud. Need kiirgasid mereroheliselt, mõned tükid nõrgalt sinakalt.
3) Cantoni retsepti järgi põletatud austrikarpidest valmistatud kaltsiumfosfoorid, mis enamuses õrnkollaselt kiirgasid. Mõned neist andsid puhast roosipunast, teised puhast kahvatut violetti.
Fosfooride värvi läige ja erksus on otseses sõltuvuses ergastava valguse intensiivsusest, mida nõrgem see on, seda nõrgemalt ja kahvatumalt fosforestseeruvad need pimedas, väga nõrga valguse, näiteks kuuvalguse, korral muutuvad nad peaaegu täiesti värvitult, valkjalt hiilgavaks.
Neid fosfoore eksponeeriti järjestikku erinevatele prismavärvidele. Sinises ja violetses kiirgasid kõik, aga nende kiirgus ei muutunud mitte mingil kombel: braüütfosfoorid paistsid tumedalt kollakas-punastena, uued strontsiumfosfoorid mereroheliselt, st täpselt sama moodi, kui olles eksponeeritud puhtale päikesevalgusele. Sinises muutusid nad vaid pisut vähem helendavateks kui violetis. Tugevalt üle violeti, kus vaevalt veel mingit värvi täheldada võib, oli neil sama erk sära kui violetis. Rohelises muutusid nad märgatavalt vähem heledaks kui sinises, kollases veel palju nõrgemaks ja punases kõige nõrgemaks, siin muutusid nad paljudel kordadel valkjalt kiirgavateks. Samuti omandasid fosfoorid punases sageli läike.
Nii käitusid “valguskivid” ja veel muud kiirgavad kehad märkimisväärse arvu klaasprismade valgusspektrites, millest mõned olid kõige täiuslikumad. Need head “kiirgavad kivid” kiirgasid ka kollases ja punases (ka veel 5 kuni 6 liini2 laiuse avause korral katsekambris ja 9 kuni 12 jala kaugusel prismast); aga alati palju nõrgemini kui sinises ja violetis.
Kui avaus kambris oli veelgi väiksem, umbes 2 liini läbimõõdus, ei kiiranud ülalnimetatud kaugusel punases rohkemad “valguskivid”, sinises ja violetses nad seda aga tegid.
Paks tumesinine klaas, läbi mille vaid heledasti valgustatud esemed nähtavad olid, kinnitati päikesest valgustatud katsekambri ette, pimendamaks kambrit ja Bononia kivi hoiti langevas valguses, see muutus hetkeliselt eredaks, harilikult kollakaspunaseks, Ülejäänud “valguskivid” käitusid sarnaselt.
Nüüd paigutati kambri ette kollakas-punane klaas, läbi mille võis kõiki esemeid selgelt näha ja “valguskivid” asetati sellesse eredasse kollakas-punasesse valgusesse, kuid ükski neist ei muutunud eredaks, kui kauaks nad ka sellesse valgusesse ei jäänud. “Valguskivi” pandi fosforestseeruma puhta3 päikesekiirguse abil ja mõõdeti aeg, mis kulus tema täielikuks kustumiseks. See kestis umbes 10 minutit. Ta muudeti uuesti kiirgavaks päikeses ja viidi seejärel kohe läbi kollakaspunase klaasi tulevasse valgusesse. Ta ei kustunud seal mitte üksnes täielikult vaid ka märksa lühema ajaga kui pimeduses, juba 2 minuti pärast ei saanud eristada fosfoori valgust. Mida heledamalt päike paistis, seda kiiremini kustumine kollakaspunase klaasi all aset leidis.
Kui juba nendest katsetest ilmnes vasturääkimatult kollakaspunase vastupidine efekt sinisele, sai see veelgi kinnitust kiiritamisel järgmise seadmega. Ma asetasin läbi kollakaspunase klaasi tulevasse valgusesse nelja-tollise läätse ja viisin selle fookusesse ühe erdamalt säravatest barüütfosfoorides, ta kustus pea momentaalselt nagu vette visatud süsi. Isegi kõige tundlikumad ja kestvama kiirgusega “valguskivid” nagu näiteks rohekad strontsiumfosfoorid muutusid siin paari sekundiga mittekiirgavateks.
”Valguskive” pole isegi vaja viia täpselt fookusesse, ka siis on oodata samasugust kustumist juba paari sekundi pärast. Kui kollakas-punase klaasi asemel asetati kambri ette tugevam sinine ketas, läbi mille mitte kõik objektid nähtavad polnud ja läätse taha paigutati mittekiirgav muldfosfoor, hakkas see kohe helendama ja täiesti sama eredalt kui heledaimas päikesevalguses. Ka prismapunane, nagu juba Wilson ja hiljem Davy ja Ritter täheldasid, põhjustab fosfooride valguskustutamist. Minu tähelepanekute järgi ei kustu nad siin täielikult vaid naasevad mõneti lühema ajaga nõrga valgusoleku juurde, mille nad selles staadiumis omandavad. Kui ava kambris on väga väikene, siis fosfoorid, mis kiirgavad prismast teatud kaugusel, nagu oleme juba öelnud, punases enam ei kiirga, aga see valgus ei mõju üldse - fosfoorid ka ei kustu siin kiiremini kui pimeduses. Sinises ja violetis muutuvad “kiirgavad kivid” viidatud kaugusel ikka veel heledaks, sellest järeldub, et punase ja kollase kustutav mõju kahaneb ennem kui sinise ja violeti ergastav. Aga ka viimane lakkab suuremal kaugusel prismast ja seal eksisteerib ainult silma jaoks toimiv värvipilt.
Sarnaselt päikesevalgusele, mõjutavad ka kõik teised valgused läbi nimetatud värviliste klaaside “valguskive”, kui neil vaid üldse on piisavalt intensiivsust kivide kiirguse ergastamiseks. On hästi teada, et Bononia ja Cantoni fosfoorid muutuvad kiirgavaks Leideni purgi sädeme toimel. Harilikult lastakse selleks elektrilöök läbi fosfoori. See pole aga vajalik: isegi kui ta on suletud õhukindlalt klaastorusse ja on tollisel või veelgi suuremal kaugusel lahenduskuulide all, muutub ta eredaks purgi tühjakslaadimisel. Kaks sama kvaliteediga valguskivi pandi üks kollakaspunasesse, teine tumesinisesse klaasampulli tolli kaugusel lahenduskuulide all, mille kaudu purk tühjaks laaditi. Kui toimus sädelahendus, muutus valguskivi tumesinises klaasampullis kohe kiirgavaks, kollakaspunases ampullis, vastupidi, jäi tumedaks. Need katsed, mida ma olen korduvalt läbi viinud, kinnitavad, et elekter, kui ta paneb fosfoorid kiirgama, mõjub vaid valguse kaudu, seega ka elekter ilma valguseta ei pane muldfosfoore ega sarnaseid helendavaid kehi fosforestseeruma4. Sellest ja valgustamisest kui keemilisest protsessist teises osas veel.
Nimetatud fosfoorid ja kõik ained, mis pimeduses helendavad pärast päikesevalguse või mõne muu tugeva valguse väljalülitamist, helendavad juba ka selle valguse käes. Selles võib igaüks veenduda, kui hoida muldfosfoori, millel on üksikuid mittekiirgavaid kohti, läbi tumesinise või violetse klaasi tuleva päikesevalguse käes, siis heledad kohad, Bononia fosfoori korral kollakas-punaselt kiirgavad, paistavad silmale helendavatena (mõneti õrnemalt teatud kaugusel täisvalgusest), mittekiirgavad kohad aga omandavad klaasi värvuse, st näivad sinise või violetsena. Kollakas-punase klaasi korral, kus nad teadaolevalt kiirgavaks ei muutu, paistavad nad täiesti ühevärvilisena. Helendumine pimeduses on seega vaid nähtuse kestmine, mida veider kiirgav keha ilmutab, järelhelin, hääbumine.
Eelnevalt on Beccaria vastupidist leidnud, tema järgi muutuvad Bologna fosfoorid kõikide värviliste klaaside all kiirgavaks, nad kiirgavad pimedas punaselt kui olid punase klaasi all ja siniselt, kui olid sinise klaasi all päikesevalgusele eksponeeritud. Kust nüüd sellised täielikult lahknevad, vastandlikud tulemused? Parima selgituse annab selle avastuse ajalugu, mis on huvitav seoste tõttu vaidlustega Newtoni õpetuse üle. Zanottis tegi esimesed katsed värvilise valguse mõjust Bononia fosfooridele (1782). Oodates, et need kiirgavad sama värvi valgust, mis neile langes, pidas ta seda äärmiselt teravmeelseks mooduseks lõpetada niiviisi kartesiaanlaste ja njutoniaanlaste vaidlus valguse loomuse üle5. Nende katsete juures viibis innukas Newtoni järgija Algarotti. Ta lasi prismaatilistel värvidel langeda parimatele helendavatele kividele, ei suutnud aga “sellest, kuidas kiir värvitud oli” märgata erinevust, kivid helendasid nõrgalt ja “ei omandanud mingil juhul värvi, millises seda hoiti,” millest Zanotti tegi järelduse, et “fosfoor kiirgab omaenda erilist valgust ja seda ainult stimuleeritakse välise langeva valgusega.” Ta lisas, et “nende katsetega ei saa midagi tõestada ja et mõlemad hüpoteesid seetõttu edasi püsivad.” (Zanottise artikkel ilmus väljaandes COMMENTS. Bonon. Volume. VI. p. 205.)
Edasi rahunes asi maha kuni 1770, mil Joh. Bapt. Beccaria Torinos uusi katseid tegi. Ta sünteesis, nagu on räägitud, tehislikke valguskive, mis Bologna kivi kaugelt ületasid, eksponeeris neid värviliste klaaside all päikesevalgusele ja tegi kindlaks, et need fosforetseerusid sinise klaasi all siniselt ja punase klaasi all punaselt (Philos. Transact. LXI. p. 112.) See avastus pälvis suurt tähelepanu ja võeti njutoniaanlaste poolt hästi vastu. Priestly seletas (oma Optika ajaloos, lk 267): “Nende katsetega on nüüd kõrvaldatud vastuolu ja sedastatud, et fosfoor kiirgab välja sama valgust, mida vastugi võtab ja mitte sellest erinevat ja sellega on ka tõestatud, et valgus koosneb füüsilistest osakestest, sest see võib olla sisse tõmmatud, peatatud ja uuesti tagastatud.” Mitmed füüsikud kordasid Beccaria katseid, ei jõudnud aga samadele tulemustele. Wilson eelkõige nägi sellega palju vaeva. Magellan sai Beccarialt katsete väga täpsed kirjeldused kõigi üksikasjadega, kordas neid uuesti “aga kõik ta ettevõtmised olid tulutud”, ta ei näinud kunagi fosfoore klaasi värviga kiirgamas (Wilsoni huvitavate katsete kohta on leida lõik Gehleri “Füüsika ja loodusloo kogu” I köites). Euler sekkus samuti vaidlusesse, ta leidis Wilsoni katsed toetavat ta valgusteooriat ja seetõttu on Newtoni värviteooria täielikult mäest alla lükatud. Njutoniaanlased vastasid: Euleril pole põhjust trumfeerida, Beccaria väärib sama palju usaldust kui Wilson ja ka Wilsoni katsetes on tulemusi, mida Euleri teooriaga sama vähe seletada annab. Vahepeal on nii mõnedki tunnistanud ebaõnnetunud katseid ja nii ei jäänud nendele, kes ennast Beccaria abil päästa tahtsid, muud üle, kui väita, et oponentidel polnud sama häid valguskive või klaase, ja sedagi on kuni tänase päevani juhtunud piisavalt tihti. Beccaria astus ise enese vastu välja ja seletas, et oli eksinud, seda pandi aga vähe tähele. Juba olid olemas uued tunnistajad tema varasematele avastustele ja need veensid paljusid njutoniaanlasi paremini. Kõikjal võib nüüd leida viiteid Magellani kirjale Priestleyle, Beccaria lahtiütlemisi aga ignoreeritakse vaikides, kuigi neist võib detailselt lugeda samast kirjast. Magellan ütleb oma kirjas (vt Priestley “Katseid ja tähelepanekuid erinevat liiki õhu kohta” III. Part, appendix p. 16.): “Ta leidis (1776) Leydenis professor Allamandsi juurest väga ilusad värvilised klaasid ja oli öelnud umbes, et: ”teda on palju üllatanud, et ta kunagi pole suutnud Beccaria katseid edukalt korrata, mida ta on omistanud asjaolule, et tal ei olnud nii häid klaase, kui Beccarial ja nagu ta nüüd enda ees näeb.” Allamand vastas sellele: “See on olnud üks tema katseid peaaegu samamoodi Beccariaga, et tükk Bononia fosfoori ilmutas prisma poolt jagatud päikesekiire värvi, mis talle langes.” Hemsterhuis, kes viibis Allamandsi katsete juures, lisas veel, et “kui fosfoori selgeltnähtav värv hakkas kaduma, muutus see kollakaks, nagu oleks fosfoor vaid päikesevalgusesse ilma kiire jagamiseta asetatud olnud.” “Peale selle”, ütles Magellan, “on mul originaal itaalia keeles kirjutatud kirjast, millest nähtub, et üks suurtsugu noormees kahele härrale, oma juhendajatele, seda nähtust näitas, korrates nende silme all Beccaria katset ja et fosfoori värvid olid pimedas toas piisavalt selged ära arvama ilma eelneva informatsioonita, klaasi õiget värvi, läbi mille päike oli paistnud.” “Mulle on ebameeldiv,” jätkab Magellan, “näha Professor Beccaria trükitud kirjast, et ta pea kogu asjast jälle lahti ütleb, eksides oma katsetes ja pidades fosfoori varjundit või ähmast pimedust kindlaks värviks. Sellega on ta ennast joondanud hr Zanotti, Bologna Akadeemia presidendi järgi, kuna too ja teised pole kunagi olnud võimelised nägema sama nähtust.”
Ja selle Beccaria avaliku ja kindla ülestunnistuse vastu, kogenud füüsikute nii paljude hoolikalt teostatud eksperimentide vastu, püüab keegi ühte teadet, kuigi silmapaistvalt vaatlejalt, või poolikut, nagu seda on Allamandsi oma, kehtivaks ja arvestatavaks muuta! Kas oleks see tõenäoliselt saanud juhtuda, kui mitte eelarvamuslikud seisukohad ja soov tuua võit armastatud õpetusele ning lüüa oponendid igal viisil alalt välja, poleks mõju avaldanud? Muidugi, Hemsterhuisi väide on kindlam kui Allamandi omad, aga ka sellel pole kaalu, sest pole toodud, mis liiki eksperimendiga ja mis materjaliga oli tegemist. Sest palju sõltub ka valguskivi omadustest, kui barüütfosfoor sisaldas näiteks strontsium- või kaltsiumfluoriidi, siis võis tõenäoliselt näha sinakat valgust, kui seda hoiti sinises valguses. Midagi sarnast võib tõepoolest näidata valguskivide korral, kus esineb segu erinevatest nimetatud muldadest, kuid mitte ainult sinises, vaid ka samuti ka päevavalguses, sest need mullad annavad sinakalt ja rohekalt luminestseeruvaid fosfoore. Fosfooride juures, mille helendus on vaid ühte värvi, ei jälgita kunagi midagi sarnast6. Kus Magellani viidatud Beccaria trükitud kiri asub, pole suutnud ma leida.
Tuleb veel märkida meelepetet, mis võib aset leida katsetel prismade ja värviliste klaasidega. Fosfoorid võivad mõnikord tõepoolest paista kiirgavat täiesti vastupidiselt oma harilikule värvile. See on nii, kui vaatleja silm mistahes ereda värvi jälgimisest mõjutatud on. Nii nägin ma Bononia kive, mis muutusid valkjalt kiirgavaks prismapunases, rohekalt kiirgavat pimeduses, kui ma isegi põgusalt enne (isegi üks minut enne või veelgi varem) vaatasin punasesse. Kui ma seda vältisin, siis paistsid nad valged või enamasti kahvatu-kollased. Sarnast värvimuutust panin ma kord tähele ka roosipunaste kaltsiumfosfooride juures, kui ma hoidsin neid päikesest valgustatud violetse klaasi ees, pimedas paistsid nad mulle nüüd tumepunakas-kollakatena. Minu assistent seevastu, kes oli olnud täielikus pimeduses, kinnitas ent nägevat kõige kaunimat roosipunast. Kui mu silmad olid eelnevast survest taastunud, näisid need fosfoorid ka mulle pimeduses roosipunastena, samas kui nüüd mu assistendile, kes oli vaadanud violetsesse valgusesse, näisid nad kollakas-punastena. Violett põhjustab tuntud bioloogiaseaduste põhjal (Bd.I, S. 78 FF.) silmas kollaseaistingu, punane rohelise, oranzh sinise ja vastupidi; sel viisil ilmneb antud juhul, nagu paljudel teistelgi, meelepete, mille suhtes tuleb valvel olla.
Viimaste aegade üks tähtsamaid avastusi on, et kehade välistele ammutuntud muutustele päikesevalguse käes kaasnevad sageli ka seesmised, keemilise koostisega seotud muutused. Scheele näitas esimesena, oma artiklis õhust ja tulest, et metallioksiidid valguse käes “flogistiseeruvad”, või nagu me nüüd ütleme, desoksüdeeruvad. Senebier, Priestley, Berthollet, Miss, Fulham, Rumford, Ritter ja teised kinnitasid seda avastust ja täiendasid uute tulemustega. Päikesekiirguse suhtes üks tundlikemaid aineid on soolahapu hõbe ehk Hornsilber [hõbekloriid7 - JK], nagu hästi teada, on ta värskelt valge ja muutub väga ruttu halliks ja lõpuks mustaks valguse käes, samas kui ta suuremas osas kogu oma hapet ei kaota. Juba Scheele märkas, et [erinevad] prismavärvid mõjuvad sellele erinevalt, et “mustenemine violetis leidis aset kiiremini kui teiste värvide puhul” (a.a.O. § 66). Senebier kinnitas seda kogemust ja märgib oma artiklis päikesevalguse mõjust (3. Part S. 97) järgmist ”hõbekloriid värvus violetses kiires 15 sekundiga, sinises 23 sekundiga, rohelises 35 sekundiga, kollases 5,5 minutiga, pomerantsis 12 minutiga ja punases 20 minutiga,”; samuti ütles ta, et “tal ei õnnestunud kunagi muuta värvumist kolme viimase prismavärvi mõjul nii tugevaks, kui seda põhjustas violetne kiir. “ Ritter (s. Gilb, annals of physics B. VII S. 527 and B. XII S. 409) arvab avastanud olevat väljaspool violetti “nn nähtamatud kiired, mis redutseerisid hõbekloriidi veelgi tugevamalt kui violett”, lisaks, et “redutseerimise maksimumkohad violetse ja sinise vahel paiknevad ja et see lakkab pärast rohelist ja redutseerimine muutub oksüdatsiooniks oranžis ja punases.”
Juba Senebiersi katsed näitasid selgelt efekti inhibeerumist kollases ja punases servas, nii aja kui taseme järgi; aga tema järgi leidis siin ikkagi aset redutseerimine, samas kus Ritter leidis oksüdatsiooni. Seega on vajalikud uued katsed. Siin on minu omade tulemused. Kui spekter defektivabast prismast, mis oli paigutatud horisontaalselt [horisontaalne tahk, mida valgus ei läbi, asetseb ülal8] kambrisse avausega umbes viis-kuus liini nii, et langemisnurk esimesel pinnale võrdus murdumisnurgaga tagumiselt pinnalt, lasti 15 kuni 20 minuti jooksul langeda fikseeritud asendis paberile, mis oli värvitud valge ja veel niiske hõbekloriidiga, kaugusel kus kollane ja sinine kokku puutuvad9, siis leidsin ma hõbekloriidi muutunud olevat järgmiselt. Violetis oli see muutunud punakaspruuniks (varsti rohkem violetseks, varsti rohkem siniseks), ja see värvumine ulatus ka eelnevalt täheldatud violeti piiri taga, kuigi ei olnud seal tugevam kui violetis; spektri sinises osas oli hõbekloriid muutunud täiesti siniseks, ja see värv ulatus nõrgenedes ja kahvatumaks muutudes kuni roheliseni, kollases leidsin ma hõbekloriidi muutumatuna, mõnikord näis see mulle pisut kollakamana kui enne; punases seevastu ja veel enam punasest edasi, oli ta võtnud roosipunase või hortensiapunase värvi. Mõne prismaga asus see punaseks värvumine täielikult väljaspool punast spektripiirkonda, kus punasest tugevam soojenemine aset leidis. Prismavärvide pildis on väljaspool violetset ja punast veel rohkem või vähem värvitut valgust, selles on hõbekloriid muutunud järgmiselt: pruunist triibust – mis on kujunenud violetses ja tugevalt üle selle – kõrgemal on hõbekloriid värvunud sinkjashalliks, muutudes järkjärgult heledamaks ja kahvatumaks, punases ribas ja sellest allpool on aga täheldatav nõrk punaseks muutumine. Kui kergelt hall ja veel märg hõbekloriid on allutatud sama kaua prismat läbinud päikesekiirgusele, muutub ta violetis ja sinuses nii nagu nagu eelnevaski, punases ja kollases, vastupidi, võib täheldada, et hõbekloriid muutub pisut heledamaks, muidugi, vaid pisut heldamaks, aga eksimist mitte võimaldavalt. Punaseks muutumine prismapunases või sellest allpool on ka siin täheldatav.
Kui spekter saadi suuremal kaugusel prismast, umbes 12 kuni 15 jalga, siis jäi valge hõbekloriid kollases ja punases valgeks, hall jäi sama halliks kui ennegi, eriti veel kui ava kambris tehti pisut väiksemaks, sinises ja violetis ta tumenes, kuigi nõrgemini kui prismale lähemal. Veelgi suuremal kaugusel lakkas ka sinise ja violeti taandav toime. Me märkisime samasugust prismavärvide mõju kahanemist juba valguskivide korral, ennem kollases ja punases kui sinises ja violetses.
Kui kokku panna kahest prismast tulevad violet ja punane, siis saadakse, nagu hästi teada, veripunane. Selles muutub hõbekloriid samuti punaseks, sageli väga ilusaks karmiinpunaseks.
Kui võtta prismaspekter nii lähedal prismale, et ainult ta servad on värvilised, keskosa aga valge, siis võib tugevalt sinisest allpool märgata veel ühte kollakas-punakat kahvatut triipu; see ei muuda hõbekloriidi punaseks, toimib aga siiski pidurdavalt valgest tingitud taandamisele või tumenemisele, nagu Ritter juba enne mind märkinud on.
Prismapunase võib veel saada, kui kinnitada üle prisma selle keskele katteriba, siis ilmnevad varjatud osa lähedal keskel kollane, veripunane ja sinine9, need aga ei mõjuta hõbekloriidi, või kui, siis nii nõrgalt, et seda on raske märgata; igatahes ei suutnud ma erineval kaugusel prismast täheldada nende värvide selgeid efekte.
Hõbekloriid muutub violetsete, siniste ja sinakasrohelsite klaaside all päikespaistel või päevavalguses samuti halliks, klaaside erinevusest sõltuvalt erinevalt nünsseeritult, mida sinisem klaas, seda tugevamini punaseks, sageli ka peaaegu mustaks. Kollaste või kollakasroheliste klaaside all muutus hõbekloriid vähe, isegi vaid väga õrnalt värvitud klaaside all jäi ta päevavalgel pikaks ajaks valgeks, täielikult ei suutnud need küll päikesevalguse efekti kõrvaldada, nõrgendasid seda aga siiski oluliselt.
Sügavoranžide klaaside all muutus hõbekloriid veelgi vähem ja ainult kui teda mitu nädalat piisavalt niisutati, värvus ta nende all õrnalt punakaks. Hõbekloriid, mis oli nii sügavalt kui võimalik mustatud, muutus kollakas-punase klaasi all päikesevalguses ruttu heledamaks, kuue tunni pärast oli värvus määrdunud kollane või punakas.
Kõik see, mida nägime toimuvat valge hõbekloriidi kiiritamisel prismavärvidega, toimub ka harilikule päevavalgusele eksponeerimisel: väga nõrgas valguses ta kolletub, eredamas muutub kahvatu-punaseks aga minetab selle värvi väga ruttu, kohe seejärel muutub hõbekloriid halliks ja erinevates varjundites pruuniks ja lõpuks mustaks. Viimane on seejuures pea täielikult ilma jäetud oma happelisusest, kollane ja punane valgus vähemal, sinine ja violetne enamal määral põhjustavad samasugust redutseerumist.
See ära märgitud, järeldub meie eelpoolnimetatud tähelepanekutest, et kuigi prismapunases ja sellest edasi leiab aset ka taandamine, siis kollane ja punane mõjuvad ka seda pidurdavalt, põhjustades nõrgemal valgustusel ka selle protsessi pöördumist.
Erinevatest katsetest, mida ma viisin läbi puhaste metallide oksiididega, tahan ma siin süüvida ühte, mis selle kohta, mis nende kõigiga valguse käes toimub, kahtlust ei jäta. Punane elavhõbedaoksiid oli mitme kuu jooksul eksponeeritud päikesele ja päevavalgusele vee all kolmes klaasis, tumesinises, kollakaspunases ja valges. Elavhõbedaoksiidiga valges klaasis toimus täielik desoksüdatsioon, ta muundus pidevalt gaasi eritades mittetäielikuks oksiidiks ja osa isegi puhtaks harilikuks elavhõbedaks, mis kogunes mõne aja pärast märgatavasse tilka. Oksiidiga tumesinises klaasis toimus samasugune muundus, ta oli osaliselt taandunud, muutunud osalt mittetäielikuks oksiidiks. Elavhõbeoksiid kollakaspunases klaasis seevastu oli pea muutumatu, näis mulle kuue kuu pärast vaid pisut heledamana.
Sinine valgustus mõjub kõikidele ainetele, mis muunduvad valguse käes, nagu puhas päikese- või päevavalgus, punane valgustus seevastu toimub alati vastupidiselt, sageli nagu valguse täielik puudumine.
Toomaks veel mõningaid näiteid, värvuseta lämmastikhape muutub siniste ja violetsete klaaside all kollaseks nagu puhtas päikesevalguses, kollakaspunaste all jääb valgeks, Bestutševi närvitinktuur muutub päikesevalguses valgeks nagu ka sinise klaasi all, kollakaspunase all aga jääb kollaseks jne.
Märkisime eelpool katsetes valguskividega, et valguse mõju, misiganes see siis on, kui korra juba valgus poolt põhjustatud, jätkub ka pimeduses, sedasama saab tõestada ka ainete jaoks, milles valguse käes leiab aset keemiline muutus.
Seda võib täheldada juba igal hõbekloriidid valmistamisel, aga täiuslikumalt kullasoolade korral. Maalime kuldkloriidi lahusega midagi kahele paberiribale, üks neist, A, paigutatakse koheselt täiesti pimedasse kohta, teist, B, hoitakse mõned minutid päikes käes või päevavalguses, vaid senikaua, kui ilmneb nõrk värvimuutus, kuni ta muutub pisut hallikaks, ja viiakse seejärel näidise A juurde nii pimedasse, kui vähegi võimalik. Poole tunni pärast näidiseid võrreldakse; B on tunduvalt sügavamalt värvunud, kui siis, kui ta pimedasse viidi, A seevastu püsib muutuseta. B värvub iga tunniga järjest sügavamalt ja muutub lõpuks violetseks, nagu kullasool, mis on pikemaks ajaks valguse kätte jäetud, samas kui A paistab endiselt muutumatult kuldkollasena.
Tähtsamad seda puudutavad katsed võlgneme me Senebierile ja Tessierile. Senebieri järgi (vt ta artiklit päikesevalguse mõju kohta, osa I, lk 29.4), kasvasid taimed kollase valguse käes kõrgemaks kui violetse käes; taimelehed olid kollase valguse käes võrsudes rohelised ja kolletusid hiljem, punase valguse käes jäid sama roheliseks nagu olid võrsunud; violetses valgustuses tugevnes lehtede roheline värvus, nad muutusid tumedamaks.
Tessieri katsete põhjal (v. Mem. de l'Academ. des Sc. de Paris. 1783. p. 133) jäid taimed tumesinise klaasi all kõige rohelisemaks, tumekollase all aga muutusid kahvatuks. Sinine valgus mõjustab taimi seega nagu puhas päikesevalgus, tumekollane valgus seevastu on sarnane pimedusele, sest ka seal muutuvad taimed kahvatuks ja sirguvad pikemaks, on rohkem või vähem etioleerunud.
1 originaalis Leuchtsteine
2 1 liin = 1/12 tolli = 2,1167 mm
3 “Puhas päikesevalgus” – see mitmes kohas korduv sõnapaar seondub ilmselt J. W. von Goethe värviõpetusega, kes järgides Descartest ja vastandades ennast Newtonile pidas just valget valgust primaarseks.
4 Jah, elektroluminestsentsi avastamiseni (Henry Joseph Round, 1907, ränikarbiidis) läheb veel aega.
5 Cartesiuse (Descartese) järgi on valge valgus puhas rikkumata algolek, samas kui Newtoni (ja temast alguse saanud kaasaegse valgusõpetuse - optika) järgi on see erinevat värvi valguste segu.
6 Selles vaidluses on Seebeck kindlalt teadusliku tõe ja luminestsentsinähtuste kaasaegse käsitluse poolel. Asjaolu, et luminestsentsi spekter ei sõltu (üldjuhul) ergastava valguse spektrist, on luminestsentsiteooria üks kesksemaid seisukohti.
7 Kuna koostajale pole teada rahvakeelset vastet originaali terminile Hornsilber, on edasises kasutatud kaasaegset teaduslikku terminit hõbekloriid.
8 Või nii vähemasti julgeb tõlkija välja lugeda järgnevatest kirjeldustest. Lõpeks on see ka “kanooniline” prisma asend Newtoni teoses Opticks (1704), mistõttu violetne on “ülemine” ja “punane” alumine värv.
9 Wiki-artiklis “Zur Farbenlehre” sisalduv joonis selgitab nende kirjelduste sisu.
(tõlge ja kommentaarid JK)